Riigikohus käsitles enda hiljutises lahendis olukorda, kus vangile anti vale ravim. Juhtum tõstatab olulise küsimuse: kas kahju on hüvitatav ka siis, kui patsient tegelikult vale ravimit ei võta, kuid olukord tekitab hirmu, ebakindlust või ohuolukorra?

See on hea näide sellest, kuidas hinnata meditsiiniteenuse nõuetekohasust ja patsiendile tekkida võivat kahju — eriti olukorras, kus raviviga jäi realiseerumata tänu patsiendi enda tähelepanelikkusele.

Mis juhtus?

Tegelikud asjaolud: vangile anti ravimi jagamisel vale ravim. Ta märkas seda enne allaneelamist ning ravim jäi võtmata.

Vang esitas riigi vastu nõude, väites põhiliselt järgmist:

• talle anti potentsiaalselt ohtlik ravim, mis oleks võinud tekitada tervisekahjustuse;
• juba ainuüksi sellise ohu tekkimine põhjustas talle mittevaralist kahju;
• seetõttu nõuab ta 10 000 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Mittevaraline kahju – haavatud au, riivatud väärikus või mainekahju – ei ole mõõdetav numbrites. Sageli küsivad kannatanud: “Kas mul on üldse vaja kohtusse minna, kui teine pool juba vabandas?” Või vastupidi: “Ma tahan, et ta vabandaks – kas kohus saab teda selleks kohustada?”

Riigikohtu 2024. aasta lahend (nr 2-21-5449/19) annab nendele küsimustele selge ja olulise vastuse. Selles postituses vaatamegi, milline on vabandamise õiguslik roll – ja milline mitte –, ning kuidas vabandus mõjutab mittevaralise kahju hüvitist.

Tabasalu Pihlakodu juhtum on šokeeriv. Mitte ainult toimepandud kuritegude tõttu, vaid veel enam – ka selle pärast, kuidas riik sellele reageeris. Neli dementset naist, keda kahtlustuse kohaselt nende viimastel eluaastatel hooldekodus korduvalt vägistati, jäid kohtumenetluses praktiliselt kaitseta. Nende väärikus, kannatused ja isikuvabadus pühiti kõrvale põhjendusega, et „ei olnud näha valu“. Riik astus sellise lähenemisega sammu, mida ei saa lubatavaks ja senise kohtupraktikaga kooskõlas olevaks  pidada.
Vaata täpsemalt Eesti Ekspressi artiklist: Meie emade valu unustati" Eliithooldekodus vägistatud ohvrite tütred ei lepi ebaõiglaste järeldustega.

Hiljuti avalikuks saanud Põhja-Eesti Regionaalhaiglast (PERH) lekkinud sisedokument on tõstatanud olulise küsimuse: kuidas tagada patsiendi ohutus ja läbipaistvus meditsiinisüsteemis? Juhtum, kus aastatel 2016–2018 said mitmed eesnäärmevähi patsiendid kiiritusravist raskeid tüsistusi, on murettekitav, kuid veelgi häirivam on see, et kannatanud ei saanud toimunust piisavat teavet.

Septembri keskel saabus trükist raamat, mis käsitleb kaht patsientidele olulist seadust – arstide vastutuskindlustuse seadus ja vaktsiinikindlustus –, täiendades neid põhjalike näidete ja kommentaaridega. Osalesin mõlema seaduse väljatöötamise töögrupis ning kuulun ka raamatu koostajate sekka.